18.11

Oeh,

meel on täitsa must selle hammustamise probleemi pärast. Ühel nädalal suudeti paar päeva niimoodi hakkama saada, et Hanna ei hammustanud ühtegi last. Aga nüüd on jälle iga päev paar korda kedagi hammustanud. Kodus iga päev räägime ja räägime ja räägime. On näha, et ta saab aru, et teeb pahandust. Ta nägu muutub kohe selliseks tõsiseks ja veidi häbenevaks. Eile edastas juhataja ühe lapsevanema kirja, kust mina lugesin välja, et teiste lapsevanematele on teada, et meie kogu asja üldse probleemiks ei pea ja sellega ei tegele. Kirjutasin juhatajale vastu, et rääkigu nad ikka teistele lapsevanematele ka, et me ju tegelema sellega ja peame olukorda probleemseks. Sellepeale tuli aga vastus, kus olid ka laused "Esmalt tuleb Teil abikaasaga endale tunnistada, et hammustamine Hanna puhul on probleem, ilma selleta ei ole asja lahendamine võimalik". Ma ei tea kuidas see tunnistamine välja peab nägema. Olen kuulanud kasvatajate juttu, küsinud kuidas päev möödus. Igal hommikul enne lasteaedas sisse astumist meelde tuletanud, et ei tohi hammustada. Lihtsalt ei oska enam midagi teha. Ja nüüd tunnen, et lasteaia poolt ka mingit tuge ja abi kogu asjaga ei ole. Tunnen ennast seal nagu kutsumata külaline, halb lapsevanem, kes oma last ei kasvata ega keela. Eile ei suutnud tööd teha. tahtsin kohe pärast nende kirjade lugemist lapse sealt ära tuua. Täna hommikul oli ka tunne, et läheks kohe tagasi. Oleksin temaga hea meelega paar kuud kodus. Hetkel aga kardan, et keegi mulle puhkust ei annaks (puhkuselimiit täis ja projekt ju pooleli). Mõtlesin otsida ka mõnda paberitega hoidjat, et laps saaks väiksemas rühmas olla. Reedel lähme psühholoogi juurde. Hetkel ongi kõige suuremad lootused reede peal.


Aga nüüd toredamat juttu ka. Reedel käisime tiimiga ATVdega sõitmas. Selle masinaga polnud ma varem sõitnud. Alguses oli veidi harjumatu aga üpris ruttu sain hoo sisse. Oli superlahe. Metsas. Pimedas. Pärast oli saun ja sööming-jooming ka. Koju jõudsin vist ühe paiku öösel. Teistel jätkus õhtu hommikuni.

Laupäeval pidas Marilin oma sünnipäeva. alguses oli plaan kogu perega minna aga Andrus nägi hommikul välja nagu laip - jube väsinud. Seega läksime Hannaga kahekesi. Ema viisin juba hommikul rongi peale. Meie sõitsime Hanna uneajal. Ta nii kenasti magas terve tee. Kehras oli ta muidugi jube energiat täis. Tahtis ringi käia (koos minuga), ei püsinud üldse paigal. Magas kenasti kusjuures. Ärkas paar korda ülesse. Esimesel korral küsis juua. Ema, kes magas meiega ühes toas ehmatas nii ära kui Hanna ärkas ja juua küsis. Hüppas lausa. Oli arvanud, et Hanna tema juures magab. Pühapäeval sõitsime jälle Hanna une ajal tagasi. Sel korral ärkas ta Adaveres ülesse aga sõitis siis vapralt edasi.

Üritan nüüd veidi tööd ka teha.