Vahesein

Sel nädalavahetusel võtsime ette vaheseina ehituse. Kontorinurka hakkab eraldama väike vahesein. Esialgne post, mida selle jaoks planeerisime, jõudis ootamatult küttepuude hulka. Aga veidi otsimist ja leidsime ühest ehituspuidu hunnikust veel paraja paksusega talasid. Need olid muidugi hunniku kõige all. Ja see hunnik oli kõike muud kui korralikult laotud. Seega võtsime ette ka hunniku sorteerimise ja uuesti ladumise. See oli paras pusle, sest lauad olid erineva pikkuse ja paksusega. Aga tehtud me selle töö saime ja lahkusime küünist oma postiga. Vedasime selle tuppa ja panime püsti. Seejärel veel veidi mõõtmist, lõikamist ja loodimist ja sõrestiku esimene vaheetapp on tehtud. Annab tunnetuse, et kui suur on magamistoa osa ja kui suur kontorinurga osa. Vahesein jääb ülevalt lahti ja ka aknalaua juurde jääb teadlikult vahe.


Täiendavalt saime hinnata ka tulevase garderoobi paigutust ja mõõtmeid. Ja et ka selle jaoks parem tunnetus tekiks, panime ka garderoobi jaoks nurgaposti püsti.

Põrand!

Neljapäeval sain kõne, et minu põrandalauad on valmis saanud ja ootavad transporti. Õhtul olid nad juba kenasti garaazi laotud ja ootasid oma järge. Nädalavahetusel see järg saabuski. Otsaseina lisasime ajutised liistud, et anda põrandale seinadest piisav varu. Selle järgi hakkasime siis laduma.

Juba teise rea juures saime aru, et ega see töö nii lihtne polegi. Kui hunnikus tundusid kõik lauad kenasti sirged, siis ladudes nad enam nii sirged polnud. Aga lõpuks saime hoo sisse, nõksud kätte ja töö sujus mõnusalt. Muidugi kõndida sai selle töö käigus korralikult - mõõdame pikkuse ära, teiselt korruselt alla, lõikame laua parajaks, üles tagasi. Seda siis seetõttu, et meil ei olnud mingit kindlust, et sein igalt poolt sama lai on. Mõõtmiste käigus tegelikult jõudsimegi selleni, et lõpuks oli erinevus 2 cm.

Vahepeal vaatas kass ka tulemuse üle.

Ja nädalavahetuse lõpuks oli tehtud 1/3 põrandast. Oleks rohkemgi ehk teinud, aga edasi ei saa teha kuni küte on veetud. Sellegi poolest oli väga mõnus laagidel turnimise asemel kõndida päris põrandal.

Järgmisel võimalusel lõikame ülejäänud lauad ka ära, et nad saaks toa oluga harjuda.

Toolide make-over

Meile tuuakse vahepeal nö üleliigset mööblit. Vahel tähendab see lihtsalt, et on rohkem kola, vahel aga paistab sellest mööblitükist midagi, mis leiaks hea koha ja kasutuse minu kodus. Nii oli näiteks vana söögilauaga, mis tänaseks on saanud lihvitud, valgeks peitsitud ja kaunistab meie söögituba. Koos lauaga tulid meie juurde ka 4 tumerohelist tooli, millega ma esialgu ei osanud midagi teha.

Siis aga võtsin ette sõidu ehituspoodi, kaasas tükk tapeedi näidisega. Tagasi sõitsin helelilla mööblivärviga. Ja pärast õrna lihvimist ja kolme värvikihti oli mul olemas neli söögitoa tooli. Sama tooni on saanud ka põrandaliistud.

Tuleb tunnistada, et kangapoodi ma pole ennast suutnud veel saata, et ka toolide kangas ära vahetada. Eks kui vähemalt kuus tooli on koos siis teen selle ettevõtmise ka ära.

Küte

Sel nädalal, pärast pikka ootamist, jõudis meie juurde ka mees, kes vaatas üle võimaluse uude tuppa kütte vedamiseks.  Näitasin talle kenasti ära kus on tuba ja kus olemasolevad torud jooksevad. Üritasime leida viisi kuidas ei peaks torusid garaazi vedama. Aga alternatiiv oleks torud trepile vedada ja sealt kuidagi peites nad tuppa viia. Esialgu jäime siiski selle plaani juurde, et torud garaazi ja sealt otse kohe edasi. Sedasi jääb väike pind torust ka külma garaazi, aga loodetavasti saab korraliku soojustusega selle mure lahendatud. Nüüd kui mõtlen, siis tegelikult on ka teine variant. Tuba asub tegelikult sellisel kõrgusel, et sealt läheb veel 3 trepiastet edasi. Seega peaks olema olemas ka seinapind, mis jääb trepi alla, aga on juba toa sein. Segane seletus... aga see osa on kõik hea uudis. Veel parem uudis oleks nüüd muidugi see kui ta helsitaks mulle hinnapakkumisega ja ütleks, et tuleb teeb töö varsti ära ka. 

Nüüd edasi kehvemate uudiste juurde. Meie maja küttesüsteem on umbes 25 aastat vana. Toimib, aga pole just tänapäeva standarditele ja tavadele vastav - meil on keskkütte katel, suured jämedad torud, malmradiaatorid ja ei mingit tsirkulatsioonipumpa ega soojakollektorit. Uued torud tulevad muidugi peenemad (loe: tänapäevased). Ilma pumbata soe sinna väidetavalt ei jõua. Pumba lisamine pidi suht õnnemäng olema (leida koht selliselt, et soe sinna ka jõuaks). Seda just torude läbimõõdu erinevuse tõttu. Seega soovitati meile uut küttesüsteemi kogu majja. Mõte pole tegelikult üldse paha. Sest tuleb tunnistada, et see puude kogus, mis aastaga katlasse saab loobitud, on ikka suuuuuur.

Kokkuvõttes siiski otsustasime, et sellel aastal nii kui nii sellist tööd enam ette võtta ei jõuaks. Seega laseme oma tuppa torud ja radiaatorid ära vedada ja loodame, et ei tule väga külm talv.

Ja muidu ootan. Ootan hinnapakkumist, ootan põrandalaudade valmimist ja tegelikult ka juba seda aega kui saaks kipsi seina panema hakata. Pärast kogu seda villastamist on see nii kutsuv töö. Ma kujutan ette, et ega see väga lihtne ei saa olema. Aga see on samm toa valmimisele lähemale.

Villa, veel villa

remonditavas toas seda jagub. Palju. Aga mitte veel piisavalt. Oma tegevustega oleme jõudnud nüüd sinna, et kõik kihid villa on olemas seintes. Laes on üks kiht villa, teise kihi ja tuuletõkke paneme hiljem pööningule. Teise kihiga plaanime täita ka kõik villa lõikamisest tekkinud praod, mis hetkel laes näha on.

Lisaks villatöödele on tehtud ka teine suur samm - põrand on saanud maha ruberoidi ja laagid. Kui esialgu plaaneerisime panna laagid põrandale otse naeltüüblitega, siis otsimise tulemusel selgus, et nii pikki tüübleid lihtslat pole. Seega ostsime kolm kasti tugevdusega nurki ja kruve ja tüübleid. Need ja mõned veel peale kulusid ilusti põrandale ära. Lisaks veel hulk kiile, millega siis uue põranda loodi panime. Betoonipuure kulus ka päris mitu. Ruberoidi põrandale rullimine oli Mariuse töö ja ta oli väga uhke, et sai ka aidata.

Selle projekti seni kõige koledam töö on olnud pööninguluugi paigaldamine. Tulenevalt pööningu hetkeseisust oli vaja see paigutada suhteliselt toa seina äärde. Tegelikult oli ju luugiga kaasas juhend, et kuidas paigaldada jms. Me siis proovisime sedasi - koormarihmaga kaks  pikemat lauda sinna külge ja siis ülevalt talade külge lasta. Ainult, et see oli täielik läbikukkumine. Toa lae peal ei ole hetkel võimalik veel kõndida. Seega selliselt luugi loodimine oli võimatu. Seega võtsime kasutusele plaan B. Lasime need abilauad talade külge kruvidega kinni ja asetasime luugi avasse. Siis oli võimalik luuki avas paika liigutada (üks tala oli veel ka puudu sel hetkel) ja enam ei tundunud see töö nii ohtlik. Veidi loodimist ja nurkade sättimist ja meie toal on luuk.

Hetkel katame põrandat puistevillaga. Algus tehtud, lõpuaeg veel määramata.

Enne päris külma tulekut loodame ka kütte tuppa sisse saada. Ja põrand peaks ka lähinädalatel saabuma.

Probleemid veega

Õhtul kleepisin (hetkeseisuga) viimastele moosipurkidele sildid peale ja viisin neid keldrisse talvituma. Olin jõudnud arusaamisele, et kui need veel kaua köögis ootavad, on varsti kõik ära söödud. Kleepimise käigus avastasingi ühe tühja purgi ja ühe pooliku purgi. Teadagi kes see moosivaras on (asitõendid on tavaliselt kohe näost näha).

Alla jõudes kuulsin vee vulinat. Esimese hooga mõtlesin, et ema on hüdrofoori kraani lahti jätnud ja sellest voolab. Lähemal uurimisel selgus aga tõsiasi, et see polnud kraan, millest vesi voolas. Paagi põhja all oli piiiisikene auk, millest suure hooga vett jooksis. Niisiis võib öelda, et meie hüdrofoor on pärast veerandsajandit tegutsemist lõpuks alla andnud. Kurb osa on see, et sellega kaasneb asjaolu, et meie majas kraanid vett ei anna. Või annaks, aga osa sellest jõuaks enne keldrisse. Loodetavasti on uue nädala alguseks on uus paak paigaldatud. Seni võtame plaani Elvasse sauna minna. Ja nagu murphy seadustele kohane, juhtuvad sellised asjad ikka vahetult enne nädalavahetust :D

Kogemusi aknaviimistlusest

Vahetult enne järgmiste akende paigaldamist on paslik kirjutada eelmise aknapaigalduse ja viimistluse saagast.

Koos aknaga tellisime ka sise- ja välisviimistluse. Välisviimistluse osa pidi tulema puidust (sest majal on ju puitvooder). Lubati, et pole probleemi. Esialgu tundus, et materjal on ka meil endal olemas.

Sel päeval kui viimistleja tuli, selgus, et olemasolev materjal on siiski liiga kitsas - aken oli paigaldatud sissepoole kui eelmine. Mees võttis mõõdud, et osta sobiv materjal. Ma veel hoiatasin, et laius võib alumises ja ülemises servas erineda. Kui ta tagasi tuli, ei olnud mind ennast kodus ja kuulsid järgnevat oma ema kaudu. Kohe selgus, et mees polnud varem sellisel viisil viimistlust teinud. Samas oli tal kõrval teine aken, mille pealt oleks saanud kenasti vaadata mida vaja teha on. Aga tema oli võtnud veepleki ära ja hakanud laudu paigutama. Pani paika ja võttis ära, pani uuesti paika ja võttis ära. Lõpuks siis teatas, et "sai valmis". Kui ema tulemust vaatama läks, oli veeplekk ikka veel ära võetud. Suunati siis töömees akna juurde tagasi, aga tema kurtis, et "veeplekk ei mahu enam". Loomulikult ei mahu kui sa oled lauad pannud sinna kuhu veeplekk peaks minema. Sai siis taaskord lauad ära võtta, veepleki paika panna (kõiki kruve igaks juhuks ta kinni ei pannud), lõikas lauad lühemaks ja kuulutas töö taaskord valmis olevaks. Kui ma koju jõudsin ja tulemust vaatasin, sain aru, et ma ise teeks ka paremini kui palgatud töömees -viimistleja:

Ja peab tunnistama, et ega siseviimistlus ka parem polnud - tapeet oli akna ümber ebamääraselt lahti kakutud, tapeedi servad rullisid ülespoole ja sinna peale oli pandud pahtel. Ebaühtlaselt ja koledalt. Jah, tapeet oli plaanis ära vahetada, aga see on veidi raske, kui tapeet on osaliselt viimistluskihi all.

Aknamüüja pakkus lahkelt, et see sama mees tuleb ja teeb kõik korda :D Meie palusime lahkelt keegi teine saata. Tuli küll veidi oodata, aga teine mees suutis anda hoopis teise tulemuse. Sel korral viimistlust ei tellinud, sest ehitus on veel liiga algusjärgus. Ja ehk tõesti proovin sel korral ise hakkama saada. Vähemalt välisviimistlusega, sest maja nurkade viimistlemisega on kogemused olemas ja enda tööriistad on ka hetkel paremad kui tollel töömehel olid.

söögituba korda

Remont on midagi, mida võib vist igavesti teha. Nii ka meie majas. Talvel jõudsime alumise halli/söögitoa uuendamiseni. See tuba tundus mulle nii hämar ja ruum ei tekitanud tunnet, et seal tahaks aega veeta.

Juba eelmisel suvel sai ette võetud akende vahetamine. Vana puitaken sai asendatud uue aknaga. Kogu tsirkusest, mis selle aknaga toimus, räägin mõnel teisel korral. Aga remondi ajaks oli uus aken ees. Minu ettekujutusel pidi tuba olema lilla, valge mööbliga. Aga tegelikult pole üldse lihtne leida mõistliku hinnaga sellist tapeeti, mille kohta tekib tunne, et "seda ma tahangi". Eriti kuna soov oli ühte seina panna mustriga tapeet ja teistesse midagi tagasihoidlikumat. Pärast pikemaid otsinguid õnnestus meil siiski leida see, mida soovisime. Algas vana tapeedi eemaldamine, mis võttis loomulikult rohkem aega kui algselt planeeritud.  Veeprits ja pahtlilabidas olid head sõbrad.

Ja sellele järgnes veel vaevalisem uue tapeedi seina panemine. Nimelt oli üks tapeetidest väga jonnakas. Kui oli hetke seinas saanud olla, lõi mullitama. Ootasime ööpäeva, et vaadata kuidas tapeet kuivades jääb, aga kahjuks tuli suur osa tapeeti uuesti seinast maha võtta. Teine ring läks juba paremini.

Vastupidiselt esimesele tapeedile, oli teist lausa lust seina panna - liim seina, tapeet vastu, veidi silumist ja tulemus nagu peab.

Tulemus on oluliselt hubasem kui varem. Tahan teha ühe fotosessiooni perega ja siis sinna mõned fotod riputada..

Tegemist ootab veel üleriiete kapi make-over. Aga vahepeal on teised tööd käsil.

Suve projekt

Selle suve projekt on meie jaoks ühe toa elamiskõlblikuks muutmine. Nii kaua kui mina mäletan, on selle ruumi põrandat katnud põhjatu kiht saepuru ja seal on hoitud kõike, mida hetkel vaja pole (või enam vaja pole, aga ära ka ei raatsi visata).

Seega alustasimegi sellest, et sorteerisime sealse kraami ära. Oli suur hulk, mis kuuluski äraviskamisele. Oli selliseid asju, mille osas tekkis ideid taaskasutamise osas. Ja siis asjad, millele oli vaja leida uus hoiukoht. Ja siis sai asuda kõige magusama osa juurde - saepuru väljavedamine. See oli ikka ropp töö. Kottide viisi kühveldamist ja ära vedamist. Aga tehtud sai. Tulemus oli juba midagi muud.

Siis lasime teha projekti, et kuidas tagada, et seinad tuult ja vihma ka peaksid. Siinkohal suured tänud Eerole, kes viitsis võtta selle aja ja energia ja meid aidata. Kui algne plaan oli, et võtame voodri maha, tuuletõke seina ja vooder tagasi, siis tööga alustades selgus, et nii lihtsalt me siiski hakkama ei saa. Voordi alumised otsad olid nii mädad, et naelad kukkusid sealt ise ilusasti välja. Mis siis ikka. suur pott immutusvahendit ja värvi, uued voodrilauad ja värvima.

Siit edasi sai jätkata juba tubasemates tingimustes. Eelnevalt oli ühte seina vill pandud. Kuna nüüd jäi see sein siseseinaks, võtsime villa sealt maha ja panime välisseina. Lisaks lammutasime ära ajutise seina osa, See oli hõre kiht laudu, millel oli osaliselt tõrvapapp peal.Katuse alla läks aurutõke. Aga selle seina enne ja pärast on küll nagu öö ja päev. Naabrite kass on kindlasti väga pettunud kui avastab, et sein on täiesti kinni ehitatud ja enam pole pääsu meie maja pööningule.

Teine sein on ka seina moodi ja ootab villakihti.

Lisaks on meil muidugi veel abilisi, kellele tuleb leida eakohane töö. Marius sai ülesandeks katuse serva alt leitud parketiliistud hunnikusse laduda. Minu arvates sai ta uskumatult hästi hakkama sellega. Ta oli ise ka väga uhke.